2. samm: vali sobivad rattad

Rullsuuskade kiirus, juhitavus, sõidu stabiilsus ja mugavus sõltuvad suuresti ratastest. Rattad on rullsuuskade kõige olulisemad (ja ka kallimad) osad, mis kujundavad enamuse suuskade omadustest.

RATASTE MÕÕDUD JA SELLE MÕJU

Klassikatehnika rullsuuskade rattad on tavaliselt läbimõõduga 70-80 mm, esineb ka erandeid (nt V2 XL9848 on 100 mm diameetriga). Suurema läbimõõduga rataste eeliseks on

  • suurem kulumiskindlus,
  • sujuv sõit üle teekatte konarluste, kivide vms,
  • pehmem sõit, väiksem vibratsioon.


Väiksema ratta eeliseks on

  • parem juhitavus (lihtsam manööverdamine),
  • parem stabiilsus,
  • tasakaalu hoidmise lihtsus.


Klassikarataste laius on enamasti 40-50 mm, mõnel vähem või rohkem. Ratta laius mõjutab rullsuusa stabiilsust ja juhitavust rohkem kui ratta kõrgus, see tähendab, et 1 cm erinevus laiuses muudab omadusi enam kui 1 cm suurune erinevus läbimõõdus. Laiema klassikaratta eelisteks on

  • parem stabiilsus,
  • tasakaalu hoidmise lihtsus,
  • pehmem sõit, väiksem vibratsioon,
  • suurem kulumiskindlus.


Kitsama ratta eelisteks on

  • rullsuuskade kergus,
  • parem juhitavus,
  • parem haarduvus (olulisem liivasel või märjal teekattel).


Eelnevat kokku võttes võib öelda, et

  • kõige sujuvam on sõita kõrge ja laia rattaga,
  • kõige stabiilsem on sõita madala ja laia rattaga,
  • kõige parem juhitavus on madala ja kitsa rattaga,
  • kõige kergemad rullsuusad on madala ja kitsa rattaga.


KIIRUS

Treeningsuusa rattad on enamasti täiskummist. Ratta kiirus (veeretakistus) tuleneb kummisegust, jäikusest, mõõtmetest ja kujust, teisejärgulisena ka laagritest. Nagu sissejuhatuses viidatud, on treeningrullsuuskade puhul kõige olulisem nende võimalikult lumelähedane kiirus.

Nii nagu lund on erisugust, parema ja kehvema libisemisega, nii on ka eri rullsuusamudelite kiirused üksteise suhtes mõnevõrra erinevad. Enamus suusaharrastajatest valib endale sellised rullsuusad, mille kiirus sarnaneb talviste suuskade libisemise kiirusega pressitud rajal heades oludes. Selline lumi on „kiirem“ kui pehme värske või märg lumi, samas on see „aeglasem“ kui külmunud vana lumi, jäine rada. Nimetame sellist kiiruskategooriat KESKMISEKS.

Tugevamad suusatajad ja sportlased eelistavad suuski, millel treenides saab suurema koormuse. Need rullsuusad on oma kiiruselt sarnased keskmistes kuni kehvemates reaalsetes lumeoludes suusatamise kiirusega, mõned ligilähedased värskel või märjal lumel libisemisega. Rõhutan, et võrdlusbaasiks on tänapäevased traktoriga ettevalmistatud suusarajad. Meie klassifikatsioonis nimetame selliseid rullsuuski AEGLASTEKS.

Mõned rullsuusad veerevad kiirusega, mis on võrreldav suusatamisega kõval külmunud vanal lumel või jäisel rajal. Sellised rullsuusad sobivad harrastajatele, kes soovivad treenida madala intensiivsusega, naudivad kiiremat liikumist või tahavad osa võtta mõnest võistlusest. Võistlusi, kus kiirete klassikarullsuuskadega osaleda saab, on Eestis hetkel vaid üks, Nevene rullsuusamaraton. Kirjeldatud rullsuuski nimetame KESKMISEST KIIREMAKS.

PIDAV RATAS  - EES VÕI TAGA?

KOLM PRAKTILIST PÕHJUST, MIKS PANNA PIDAVAD RATTAD ETTE

Selleks, et klassikatehnika rullsuusad pidama saada, kasutatakse tavapärastele laagritele lisaks kas esimestel või tagumistel ratastel ühes suunas veerevaid nõellaagreid. Sageli on tõstatatud küsimus, kas pidavad rattad peaksid olema ees või taga. Tehniliselt ei ole siin muud vahet, kui see, et esimestele ratastele mõjub väiksem surve. Pika raamiga rullsuuskadel on raskuskese oluliselt rohkem tagumiste rataste pool, kuna suusaklamber paigaldatakse võimalikult tagaratta lähedale. Seetõttu võib juhtuda, et järsemal tõusul laisemat suusasammu harrastades ei saavuta eesmine pidav ratas piisavat haakuvust teekattega ning ilmneb nö „tagasilipsava suusa“ efekt. Viimane tuletab meelde korrektsemat suusasammu (kehahoiakut) ja ei lase seeläbi suusatehnikal laguneda. Efekt ilmneb siiski vaid tõusudel, eriti kui asfalt on märg või sellel on nt lahtist liiva. Praktiliselt kõikidel suusamudelitel annab pidavaid rattaid kas ette või taha ümber tõsta.

Nõellaagrid on õrnad ja kallid ning tõstavad seeläbi ka pidava komplektse ratta hinda. Kuna keharaskus on valdavalt tagarattal, saavad need suurema koormuse ning kuluvad kiiremini. Pannes pidavad rattad ette, peavad need kauem vastu ning nii on võimalik pikemas perspektiivis varuosadelt kokku hoida.

Rullsuusad ei ole nii pikad, et suusaklambri asendit õnnestuks alati raskuskeskme järgi seada, nii nagu see on lumesuuskadel. Enamasti jääb suurem osa rullsuusa kaalust suusasaapaninast tahapoole, mille tulemusena võib suure jalanumbriga sõitjatel suusk tõukejärgselt ebaloomulikult kõikuda. Kuna pidav ratas on selles sisalduva nõellaagri ja massiivsema rattatelje tõttu raskem kui vabalt veerev ratas, siis ette paigutatuna aitab see oluliselt paremini rullsuusa kaalu jaotada. Selle tulemusena hoiab suusk paremini sõidujoont (vahelduvtõukeline tehnika) ning sõidutehnika paraneb.

Pidava ratta võib panna taha, kui on soov saada maksimaalselt kindel pidamine igas olukorras. See võib olla vajalik kitsama ratta puhul ja/või rajal, mis on väga järskude tõusudega, liivane, märg. Kindel pidamine tasub ära siis, kui eesmärk ongi rahulikus tempos matkata ja tõusud astuva sammuga võtta.

Oled nüüdseks tutvunud klassikatehnika rullsuuskade põhiliste omadustega. Järgnevalt võid tutvuda kõikide rullsuusamudelitega lähemalt, et neid saadud teadmiste alusel võrrelda ja sobiv paar välja valida.


<< eelmise sammu juurde     |     pealehele     |     vaata klassika-rullsuuski lähemalt >>